Tarmo Toom: patristika projekti minituuril
Organisatsioon L’Association Internationale d’Études Patristiques (Rahvusvaheline Patristika Uurimise Assotsiatsioon), mis koordineerib patristika uurimist üle maailma, annab iga aasta välja üllitist pealkirjaga „Bulletin d’information et de liaison“ („Informatsiooni ja koostöö bülletään“). Õieti on see midagi bibliograafia taolist, milles organisatsiooni liikmed teevad teatavaks oma aasta jooksul tehtud tööd ehk avaldatud kirjutised ja tegemised ehk ettekanded ja projektid. „Bulletin“ on suurepärane tööriist neile, kes tahavad oma kätt hoida patristika uuringute pulsil. Teatasin selles ajakirjas, et 2022. aasta sügisel alustasin Tartu Ülikooli juures ETAG-i uurimisprojekti pealkirjaga „Patristilised Piibli ja Piibli tõlgendamise sissejuhatused (introductiones)“.
Olen saanud kutseid erinevatelt ülikoolidelt nii siin- kui sealpool ookeani tutvustamaks oma uurimistöö tulemusi. Mõne kutsega läheb veel aega, aga maikuu lõpus ootavad juba ees Leuveni, Utrechti ja Amsterdami ülikoolid. Olen tänulik professor Nieke Vosile, Hollandi patristika uuringute koordineerijale, ja Paul van der Geestile, Amsterdami Vaba Ülikooli (Vrije Universiteit) patristika ja Augustinuse uuringute professorile, nende initsiatiivi ja lahke kutse eest. Samuti ootavad ees kaks konverentsi: Yale’i ülikoolis ja Yorki ülikoolis Torontos.
Aga enne kui mõne sõnaga tutvustan oma miniturneed, pisut lähemalt nimetatud projektist.
Kuuenda sajandi autor Cassiodorus kogus kirjandust oma Vivariumi kloostrikooli raamatukogu tarbeks. Kõige muu hulgas noppis ta välja viis piiblitõlgenduse sissejuhatust:
- Tyconiuse Liber regularum,
- Augustinuse De doctrina Christiana,
- Adrianose Isagōgē in sacras scripturas,
- Eucheriuse Formulae spiritalis intellegentiae ja
- Junilluse Instituta regularia Divinae Legis.
Ta väitis, et vaatamata vastakatele nõuannetele, oli neil traktaatidel sama eesmärk (similis intentio) (Inst. 1.10) harida eksegeete. Sestap tegi ta neist kokkuvõtva koodeksi, mis on paraku kaduma läinud.
Cassiodoruselt sain siis ka mõtte uurida nimetatud traktaate võrdlevalt ja vaadelda neis propageeritud tõlgendusnõuandeid kriitiliselt. Tegemist on ikkagi varaseimate kristlike traktaatidega hermeneutikast, kui jätta kõrvale Ptolemaiose „Kiri Florale“ ja Origenese Peri archōn 4. Tegin asjaga algust juba paar aastat tagasi, kui kirjutasin artikli „Early Christian Handbooks on Interpretation“ („Varakristlikud tõlgenduse käsiraamatud“) kogumikule „The Oxford Handbook of Early Christian Biblical Interpretation“ („Oxfordi varakristliku Piibli tõlgendamise käsiraamat“) (2019, 109–125).
Plaanitud reis algab aga Leuveni katoliku ülikoolis, kus professor Anthony Dupont korraldab spetsiaalse patristika õppepäeva ehk kollokvium, kus kuus teadlast tutvustavad oma uurimistööd. Minult paluti ettekannet Adrianosest ja selle pealkirjaks on pisut provotseeriv „Adrian’s Isagōgē: Is It Any Good?“ („Adrianuse Isagōgē: On see midagi väärt?“). Professor Riho Altnurme annab mulle võimaluse rääkida samal teemal 28. aprillil Tartu Ülikooli doktorantidele. Adrianose Isagōgē on ainuke säilinud kreekakeelne introductio, mis propageerib Antiookia eksegeetilise tradistiooni arusaamu. Autor ei salli figuratiivset tõlgendust, kuigi tunnistab, et Piibli komponeerimisel on kasutatud igasuguseid kõnekujundeid ehk troope, kaasa arvatud allegooriat.
Utrechtis sooviti, et räägiksin Cassiodoruse Institutiones’e esimesest raamatust, milles autor jagab oma nõuandeid Piibli tõlgendajatele. Eriti huvitab Cassiodorust traditsiooni roll adekvaatse eksegeesi tagamisel, mis siis hiljem kajastus keskaegses glossa ordinarium’i vormis. Arutelu algatamiseks on lubanud vastulause öelda professor Joost Baneke, kes just lõpetas Cassiodoruse De anima hollandikeelse tõlke.
Amsterdamis kannan ette Eucheriusest. Seal on kuuldavasti paar doktoranti, kes on temast oma väitekirja kirjutamas. Vestlus tõotab tulla huvitav ja asjatundlik. Eucheriuse Formulae on üks isevärki kirjutis. Sellel on suhteliselt teoreetiline sissejuhatus, mis loob mulje, nagu traktaat olekski hermeneutikast. Mina aga väidan, et tegemist on „teatmeteosega“, mida mungad said kasutada hingeharidusliku lectio divina puhul. Nimelt pakub Eucherius kümne peatüki jagu figuratiivseid vasteid kõikvõimalikele Piiblis leiduvatele sõnadele. Kuigi tema traktaat oli keskajal ülipopulaarne, on see närvi ajanud või nõutuks teinud need tänapäeva teadlased, kes on omaks võtnud ajaloolis-kriitilisele metoodikale omase tähendusfilosoofia.
Pärast Amsterdami võtan ette sõidu üle ookeani Torontosse Yorki ülikooli, kus pean ettekande teemal „A Prolegomenon to Exegesis: Junillus’ Instituta“ („Eksegeesi prolegomena: Junilluse Instituta“), mis on ladinakeelne versioon Pärsia Pauluse kadunud traktaadist Regulae. Junilluse Instituta uurib, kuidas pühakiri on komponeeritud ja kuidas pühakiri oma sõnumit edastab. Arusaamine Piibli diskursuse eripäradest on Piibli sõnumi mõistmise eeltingimus.
Reisi lõpetab konverents Yale’i ülikoolis, kus pean loengu teemal „Canon and Hermeneutics: Junillus, Inst. 1.1–10“ („Kaanon ja hermeneutika: Junilluse Inst. 1.1–10“), mis vahendab Süüria arusaamist Piibli kaanonist ja kaanoni hermeneutilisest rollist ladinakeelsele lugejaskonnale.
Enne järgmist aastat, millal tulevad suured patristika konverentsid Oxfordis ja Chicagos, loodan veel nii mõneski paigas tutvustada ka Tyconiuse traktaate. Paika on pandud septembrikuu loeng Lundi ülikoolis. Augustinuse hermeneutikast olen juba mõndagi kirjutanud. Otsin uut vaatenurka, millest tema De doctrina Christiana’s olevat scientia signorum’t siis taas vaagida. 20. aprillil pidasin Usuteaduste Instituudis ettekande teemal „Mida arvas Augustinus autori intentsioonist kui hermeneutilisest kriteeriumist?”
Tarmo Toom, patristika kaasprofessor
26. aprill 2023
